Et siis muutuste tuuled hakkavad tuure koguma ka sellel tänaval..

Mu keskkooliaegne kirjanduse ja psühholoogia õpetaja armastas öelda ühte fraasi, mida kuuleme ilmselt tihendamine kui vaid mõne eraldi väljatoodud inimese suust. See fraas on niivõrd levinud, et immuunsus sääraste terade vastu käib isegi üle, kuni oleme ‘in the middle of something’.

”Something”, sest ei tea päris täpselt millega tegu on, mis on ühtaegu turgutav ja hirmutav ning tõenäoliselt paneb proovile päris mitmest aspektist.

Stabiilsust armastava inimesena ei puutu ma kuigi tihti kokku elumuutvate ekstreemsustega, kui ma ei tea, mis kuju võib muutus võtta. Käes on situatsioon, kus ainukese loogilise mõttena hõljub peas lause, et ma pean investeerima endasse aega, et saada osavamaks alal, mis pakub mulle mõnusat pinget (ja kui sellel alal ei õnnestu siis ,hehe, osavamaks elamise kunstis?).

Konkreetses olukorras tähendab ülevalöeldu, et aega tuleb võtta töötamise arvelt ja peale kolmeaastast töötegemist tundub see olevat suur otsus, täiskasvanud, kuid mitte kõige suurema inimese jaoks.

Tõenäoliselt lasin ma lubamatult kaua endal tiksuda mugavustsoonis.

Mu keskkooliaegne kirjanduse ja psühholoogia õpetaja armastas öelda: ”Mõtted on materiaalsed”.

Ega, siis palju variante pole… sellel mõttel lihtsalt peab olema jumet ka.

Tilgakujuline kass Knopka ei kerja enam tähelepanu oma peremeestelt, sest käes on kärbeste hooaeg ja nad on ilmselgelt paremad mängukaaslased.

Advertisements

Ma am back

Ma olen pikalt hellitanud mõtet tulla tagasi virtuaalpäeviku juurde ja täna on vast see õnnelik päev kui ma tõesti jätkan netiruumi risustamist.

Tegelikult olen veteran blogi pidamises, aga ei taha minna oma vana blogi juurde, mille viimane postitus pärineb iidamast ja aadamast. Ei taha, sest liiga palju vett on maha voolanud ja elu on muutunud piisavalt palju, et mitte jätkata mineviku kirjutamisega.

Mäletan lihtsalt seda, et nii mõnelgi hetkel oli kirjutamine vabastav ja selgitav. Eks naised ja kindlasti mõned mehedki mõtlevad rääkides ja need 3 aastat, mil pidasin oma eelmist blogi seletasid ja seletavad siiani mulle mind. Põhjus, miks teen lahti uued otsad peitubki selles, et mida aeg edasi ning mida enam süvenen mind ümbritsevasse, seda enam avastan end piiril, kus lahustun ja võib-olla ka lõhustun mitme reaalsuse vahel. Ühest küljest tahaks jätkuvalt unistada ja tunda, et meri on põlvini, teistest küljest peab balanseerima edevuse ja tagasihoidlikkuse vahel ning kolmandast küljest peab tulema toime argipäeva küsimustega.

Täiesti tavaline iga teise inimese elu, eks? Aga nii paganama ebamugav kooslus minu jaoks, et mitte püüda mõtestada, mis asi täpsemalt tekitab ebamugavust.

Mis puutub pressiknopka kontseptsiooni, siis see jääbki samaks, ainult et aktuaalsetele teemadele ühiskonnas lisanduvad ka aktuaalsed teemad mu peas, mille päevakorralisus ei pruugi kattuda ühiskonna probleeme puudutavate klikimagnetitega.

Ma hakkasin jälle joonistama!

Mu elu esimene šarž…Pilt

—-

Knopkast on sirgunud suur preili. Õigemini, kas ta nüüd suur on, seda ma ei julgeks väita, aga raske on ta küll. Mind ta armastab ainult siis, kui minult pehmet toitu saab või siis kui Sandrit pole pikalt olnud kodus ja Knopkal tekib pai-alarm ning on kähku vaja, et keegi teda poputaks.

PiltPiltPilt

Alustame lõpust

Mustandis pesitsevad poolikud postitused maailmaasjade teemadel, sest peas on üsna segased mõtted ja seisukohad nii Ukraina ja Venemaa presidentide kohtumisest Venemaal detsembrikuu koidikul ja samuti katkesid mõttelõngad poole arutluse pealt Eesti noortest ajakirjanikest.

Kirjutada võib ükskõik mida ja arvestades kõiki tänapäeva võimalusi siis ka kirjutiste kogused võivad olla üsna piiritud, sest siiani on saanud internetis ruum otsa vaid Mart Laaril ja seda ka üsna korraks. Küsimus on pigem sisus. Meile õpetatakse ju seda, et vääna ennast või kaheksasse, aga tühja mulli toota ole mõtet. Iseasi mis kellegi jaoks ”tühi” on.

Kommunikatsiooni ja ühiskonna kursus on seega olnud minu jaoks natuke vastuoluline. Ühelt poolt on tudengitel olnud kohustus kirjutada, mis tingimata õpetabki kirjutama ja teiselt poolt oli nõudlus sisu, mitte tühja leierduse järgi. Samas enda pealt tunnen, et tõmmata iga nädal õhust suvaline teema (teha seda koguni 2 korda, mida ma ilmselgelt ei suutnud teha) ja rääkida sellest nii, et mulle endale läheks korda on keeruline. Mitte võimatu, sest leidus tudengeid, kes olid piisavalt järjepidevad ja nutikad, et tegid asja kenasti ja vajalikul viisil ära, aga minu silma jäid ka postitused, mis ma eeldan, et olidki mõeldud vaid linnukese saamiseks ja nende väärtus seisneski selles, et sissekanne on tehtud- that’s it.

Ma ei otsi vabandusi endale, aga samas ma ei usu, et kui ma teeksin kursuse uuesti läbi, siis kirjutaksin kõvasti rohkem, sest loengute jooksul on õhku tekkinud palju mõtteid mille eest olla tänulik, aga õhus oli ka palju irooniat ja just iroonia jaotas auditooriumi kolmeks – need kes seda ei tabanud ja võtsid kõike sõna – sõnalt (miks m julgen väita et selliseid oli on asjaolu, et inimestel on komme kommenteerida ja vahel oli neid kommentaare kõrval ees või taga liiga valus kuulata, teine grupp oli see kes sai aru, et loengusaalis on kohta ka irooniale ja kolmas grupp, kes võtsidki kõike kui irooniat. Ennast liigtaks kuskile teise ja komanda grupi vahele, sest peab tunnistama, et kriitikameel oli töös päris palju ja mitte niivõrd otse õppejõu sõnade pihta kuivõrd kriitiline suhtumine seostesse, mis mul endal mõne õhku paisatud teraga seoses tekkisid. Ehk peab tunnistama, et kahtlemine sünnitab veel enam kahtlusi, mis teatud olukorades on hea, aga vahel see süsteem lihtsalt ei toimi, sest millessegi peab ka uskuma ilma kahtlusteta.

Sõnaga meie loengud ei möödunud jäljetult ja võiksi jääda ootama järgmist ”Madonna kontserdite seeriat”, aga siin mu kirjutamine siiski ei lõpe ja blogi kinni ei lähe. Ma kirjutan veel ilmselt täna õhtul ja võibolla ülehomme öösel ja kahe kuu pärast varahommikul, sest mõtteid on ja sõnaseadmist tuleb ka arendada.

Mis oleks võinud olla teisiti? Mitte midagi… ma ei ole nõus sellega, et tudengid võiksid kirjutada vähem või maiuspalasid võiks olla vähem. Laiskloom minus ilmselt juubedaks selle peale, aga tõsiasi on see, et päeva lõpus otsustab igaüks ise, mida ta loeb ja mida ta kirjutab… sest need mida-d on vajalikud eelkõige tudengitele endale. Kõik on suhteline ja paljuski sõltub kõik sellest mida keegi taga ajab.

Aitäh ja peatse kohtumiseni siin ja loenguteski!Scary_Teddy_Bear

Visuaalne kommunikatsioon

Pilt

Niisiis, 2 sümbolit. Lahus oleks ju kõik selge- invaliidi märk ja kleeps, mingisugune järjekordse mitteametliku ühenduse …kleeps.

Neile, kes võib-olla aru ei saa siis ”нас не любят, нам похуй” tähendab ”meid ei armastata, meil on pohlad” ja ehk nüüd võiks rääkida, kuidas kaks peaaegu suvalist sümbolid moodustavad lustliku pildi, kuid nukra reaalsuse. Tahaks tegelikult teada, kas need märgid on juhuslikud või on kahe sõnumi liitmisel nimme saadud kolmas ja peab tunnistama, et meie ühiskonnas üsna valuliku sisuga tähendus?

Püüdsime leida oma tiimiga, ka selle FKM’i tähenduse või sellenimelise organisatsiooni, kuid tulutult. Toksides googlesse nimetatud slogan armastuse puudumisest, leiab veel mitu analoogset fraasi, kuid siiski konkreetset ühendust või liikumist, mille pähe me FKM’i spekuleerisime ei tuvastatud, kuigi fraas antud kujul on levinud nii laulusõnades, sõjaväe ning jalgpalli fännide seas.

Otsingud jätkuvad…

 

Tiimi liikmed:

Monika LellKadri Kaldma ja mina

 

Jätkuvalt paberi kannatustest…

eesti_keel

Ei ole olemas eriala, millele saaks keskenduda olenemata seal juures multitasker ehk eesti keeli rööptõmbleja. Peame teadma oma kohta, aga ka mäletama ja tundma neid, kes olid enne meid, kes on meiega parallelsed ning arvestama nendega, kes tulevad pärast meid ning võimalik, et astuvad ka Sinu ja minu jälgedesse.

http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=60168

Siinkohal jagan EHI huminataarkonverentsil Prof. Tiina Kirssi kõnet, mis näiliselt käsitleb vaid eesti humanitaarset olevikku ja oletatavaid tulevikuväljavaateid, aga teadagi on meie kommunikatsiooni ja ühiskonna kursusel esindatud palju erinevaid erialasid nende hulgas psühholoogia, ajakirjandus, noorsootöö, reklaam, suhtekorraldus jne.

Keelsuse ja kultuuri tõlke küsimus puudutab aga meid kõiki ning eranditult, mitte ainult kultuuteaduse,filosoofia, antropoloogia ja muude nn pehmete erialade tudengeid.

Keel, kultuur, tõlkimine (ükskõik mis tähenduses) on meie pisikese rahva jaoks võtmelised. Mitte asjatult ei ole ka tänapäeval aktuaalne Jakob Hurda tsitaat ”Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” – ometi peitub vaim suuresti meie keeles ja ainuüksi ‘meie keele’ olemasolu väärib erilist esiletõstmist. Olukorra pervessus peitub asjaolus, et need tähtsad elukomponendid, mida peidab kultuur meenuvad meile uskumatult harva, sest nendes me ju kogu aeg viibime. Me teadvustame ja pühitseme meie varandust reeglina veebruaris Eesti Vabariigi aastapäeval ning heal juhul ka märtsis Emakeelepäeva eel, selle asemel, et hoida oma vaimset aaret nii nagu oleme harjunud hoidma oma materiaalset vara.

Ühte mõtet nimetatud kõnest ka tsiteerikski : ”Nõtket, stiilset, väljendusrohket, täpset ning loomingulist skolaarset eesti keelt ei kujundata ega hoita komisjonides, vaid seminarides ning metsikute vestluste käigus, milleks akadeemilises tehases aega ei ole.”  Kuna tegu on tsitaadiga, siis sõnu vahelt ära jätta ei saa, aga seda mõtet saab siiski kanda üle erinevatesse kontekstidesse.

labor_sirp

Ma annan endale aru , et Kenderi teema on eilne päev, kuid kultuurilehe juhtum kui selline on endselt õhus ning tehtud vead peavad olema meil kuklas vaatamata sellele, et meedia on nädalaga teinud suure sammu edasi. Kui minna enam pikema tseremooniata Sirbi ümber käinud ning jätkuvalt meedias kajastatava  tralli juurde, siis on mõistlik jätta isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad kõrvale. Sooviksin vaid tuua lauale Tammsaare vurle ja matsi kontseptsiooni, mis keerles peas, kui tuli uudis , et Kaur Kender soovib proovida jalga Kaarel Tarandi kingi. Tsiteerin Tammsaaret:

”Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.)

Vurle ei kipu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. (Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.”

Kumb on aga Kender ja kumb Tarand olgu igaühe enda otsustada, kuid vaatamata Kenderi üllale eesmärgile teha ”oma asja, oma inimestega” julgen väita, et Tarandi kingad jäid talle vast liiga suureks või sai ehk saatuslikuks esimesel lehel ilutsev artikkel, mis illustreerib tänast olukorda lugejate silmis just härra Kenderit  (”Peatoimetaja läbikukkumine”).

Oli siis Kaur Kender seda pealkirja kirjutades selgeltnägija või ilmselgeltnägija rollis, ei tea?

Ise ma muidugi Kaur Kenderit hukka mõista selle, veidi haleda katse eest teha oma asja, ei taha ega pea õigeks, mees ju proovis kõigest teha Sirpi nö. loetavamaks. Nüüd jääb soovida vaid, et ka kõik edaspidised Sirbid, sõltumata peatoimetajast, müüksid sama hästi, kui see üks tohutut kõneainet tekitanud number.

Jääme ootama 13. detsembrit, ehk on siis juba midagi taas natukene selgem.

Knopkale on kõik selge, tema sai eile süsti – arstid on pahad, inimesed kellega ta elab on paremad kui ta arvas enne. Selge.

Küll paber kannatab kõike…

Mul oli pikka aega harjumus liikuda linnas kõrvaklapid peas, aga neil imevidinatel on komme kaduda ja kuigi esialgu tundus see olevat veidi suurem kaotus, kui arvata võiks, siis tegelikult ei lakka mu kõrvad juba mitmendat kuud juubeldamast, selle ilmajäämise pärast. Linnas liikudes kuuleb ikka uskumatuid lugusid ilma igasuguse taotluseta neid kuulda ning selle juurde ma tulen veel tagasi.

Millalgi õppeaasta koidikul käis meediast ja täpsemalt Postimehest läbi Maris Jõksi arvamusartikkel selge keele kasutamise defitsiidist. Arvamusloo ilmumise ajast on see mul püsivalt tiksunud kuklas, sest olen varemgi täheldanud, et mõne inimese jaoks on tema erialane keel loomulik. Paraku katkeb selle loomulikkus seal kus lõppevad (mittespetsialistist) vestluspartneri  konkreetset eriala puudutavad teadmised ehk teisisõnu , kui suhtlen inimesega, kellel on laialdased teadmised mõnes kitsamas valdkonnas (oletame selleks põllumajanduse valdkond), ning tunnen minagi selle valdkonna vastu sportlikku huvi siis suure tõenäosusega tekib hetk, mil vestlus pole enam jätkusuutlik minu (kui mitteasjatundja) keelebarjääri tõttu ja heal juhul tuleb mulle tagantärgi appi ÕS ning selgub, et tegu oli tõesti mõiste(te)ga, mida ei oleks saanud asendada mõne ühesõnalise vastega, halvemal juhul saan teada hoopis, et herbitsiid on umbrohumürk ja mu põllumajanduse spetsialistist vestluspartner toob seda sõna kasutades mingil määral ohvriks väljendusselguse.
Ka selle lõigu juurde ma tulen veel mõtteliselt ja sisuliselt tagasi, aga remargi mõttes teeks juba etteruttavalt selgeks oma ühe seisukoha, mis ei tekkinud täna ega eile, nimelt teadmised on kahtlemata väärtus, aga kui me ei oska neid teadmisi anda edasi või vähemalt osaliselt jagada siis me devalveerime nende esmast väärtust (ja see ei tähenda, et ma kutsusin just ülesse investeerima õpetamisse, rõhk on elementaarsel keele-ja suhtlemisoskusel).

Tulles tagasi minu sissejuhatuse juurde :

Autoga mina mööda linna ei vura, mitte asi pole põhimõttes vaid lihtsalt ei oska vurada, aga alatasa on vaja siiski jõuda punktist A, punkti B, mis tähendab, et ühistransport on mulle paras ja õnneliku juhuse läbi ei ole see mitte ainult minule paras. Sõitsingi ühel hilissügise ennelõunal kooli, kõrvaklappe polnud mul selleks momendiks juba mõnda aega ning kõrvakuulmise ‘on/off ‘ nupu olemasolu puudumisel kuulsin puhtjuhuslikult kahe vanema naisterahva vestlus, mida ma püüangi siin enam või vähem taastada:

ff22-3

X: ”Lugesin eile lehte. Nii raskeid sõnu kasutavad seal, ei saanud sõnadest aru” *naer*

Y:”Miks sa siis sõnaraamatut lahti ei võtnud?”

X:’‘Tead, on mul üks vana, millest varem oli tolku ka, aga mis ma enam nendest sõnadest taga ajan. Panin lihtsalt lehe kinni. Mul see raamat nii vana, ei tea kas tol ajal teatigi üldse nii keerulisi sõnu rääkida. Ei saa mina aru, kellele neid lehti kirjutatakse või olen mina nii vana juba, et ei peagi aru enam saama.” *naerab taas*

Y:’‘No, on ju neid uuemaid sõnaraamatuid ka. Kogu aeg on ju vaja neid juurde teha.’

X:”Milleks ma ostan neid raamatuid endale. Mul riiulid niigi täis, ei tea kas noored enam loevad raamatuid, annaks kellelegi ära enne surma, aga kes see siis tahab võõraid kapsaid.”

See dialoog jätkus, aga mind liigutas see, mida kuulsin. See oli täiesti süütu ja siiras, poolnaljatlevas toonis dialoog ja samas nii kurb, kuid minu kõrvadele nii hästi ajastatud.

Sõnaga- läks korda, sest ma sain kinnitust, et meedia, ajakirjanikud, pressiesindajad on minemas libedale teele ehk kui saab üldse öelda nii siis ütleks, et probleem hakkab võtma praktilist jumet, mis tähendab, et ühel hetkel inimesed võivad võõranduda ,hetkel veel, tõsiseltvõetavatest kanalitest.

***

Teema jätkub järgmises postituses. Selgituseks nii palju, et mõttelõng jääb samaks, aga edaspidi tahaks liikuda Sirbi peatoimetaja saagani, meedia söögikõlblikuseni, humanitaarteaduste parim enne tähtajani, aga  liikumiseks on vaja õhku kahe teemakäsitluse vahele. Õhku, mida tühikud pakkuda ei suuda, et pudru ja kapsad päris ühte taldrikusse ei satuks… Maitsvamad on nad siiski ühekaupa, mitte kokkusegatuna.

Juhul kui keegi tunneb huvi ülalmainitud Maris Jõksi  artikli vastu :

http://arvamus.postimees.ee/2087496/maris-joks-nagu-ametnik-ametnikule

Knopka on õgard. Tema sööks nii putru, kui kapsaid segamini ja kui keegi talle külmiku ka avaks valaks hapukoortki peale.

Ood netikommentaatoritest

Pilt

Olgu alguses mainitud, et minu näol ei ole tegu aktiivse kommenteerimisralli harrastajaga, küll aga pole mõtet salata, et vahel harva piilun siiski ka kommentaariumide avarustesse ja peab tunnistama, et olen leidnud sealt ka humoorikaid pärle ja mõtlemisainetki.

Jutt tänase loengu teise poole lõpus käisiski netikommentaatoritest, kes auditoorimis esitatud žargoonis- pritsivad tatti, toodavad sitta ja on ülduselt inimesed, kellel on liiga palju sisustamata aega jne.

Võimalik, et nii see on, kuid küsimus pole ju selles mida keegi teeb, vaid miks ta seda teeb? Pole ühest ja ammendavat vastust, aga ju on kellelgi vaja teha ennast kuuldavaks just sellise vahendiga ja see, et mulle, kolmanda inimesena, ei meeldi, kuidas keegi midagi kommenteerib on sügavalt minu enda mure.

Mis vahe on aga delfi kommentaariumis toimuval ja nendel hinnangutel, mis kõlasid meie loengu raames?

Meie puhul oli sama lugu, mis kommentaariumides- mõni võttis kätte ja kommenteeris teemat pakkmata lahendusi või isegi filtreerimata oma juttu ja mõni meist kuulas pealt ehk ülekantult teisele tasandile- üks kirjutas emotsionaalselt kõike, mida aju parasjagu genereeris ja teine luges ning sealt edasi toimetas vastavalt oma vajadustele- kas haakus või ignoreeris.

Minu jaoks, ei muutunud paraku midagi sellest, et piltlikult öeldes, Mari või Jüri arvasid, et kommentaator pritsib tatti, mind huvitab, miks seda tegevust tauniv ja haritud Jüri ning šokeeritud, aga samuti kaugeltki mitte rumal Mari võtsid sõna täpselt nii nagu teeb seda ”ääretult ebakompetentne tattipritsijast looder” härra netikommentaator… See on võrdväärne hammas-hamba vastu ”võitlusega”, mis välistab eos ‘võit-võit’ tulemust.

Kus jookseb mentaalne piir, mis jaotab mind ja Sind, meid ja neid erinevatesse kastidesse ja seal omakorda paremusjärjestusse, olukorras, kus valitseb demokraatia ja sõnavabadus ning just viimane on üks fundamentaasemaid inimõigusi? Mis vahe on minul, siin ja praegu, ja Maril seal loengusaalis?

Olukorra tragikoomiline asjaolu seisneb aga selles, et loengus kus sai loetud hetked enne tulist arutelu mainitud meie eneseväljenduse korrektsuse olulisus ja sõnumi läbimõeldatuse kaal, võtavad Mari ja Jüri kommenteerimise teema kaunis labaste sõnadega kokku. Muidugi, kasutagem vabandusena meie vaba loenguõhkkonda, aga sellegi poolest jäi mulle kerge provokatsioonile allumise maik suhu… Eks ma ei ole ka mingi absoluutse tõe kuulutajast nunn ja saan aru, et pole mõtet ilustada midagi, mille sisu sellest nii või teisti ei muutu, aga kas mitte igal asjal ei pidanud olema oma koht ja aeg?

Kas me mitte ei riputa teistele silte, mille kandjad me ise aeg ajalt oleme (sest seltsis pidavat segasem olema) ?

Knopka on kindlal veendumusel, et vesi ei tee talle head, seega hüpates wc-le on ta igaks juhuks ettevaatlik, et mitte korrata lahtise potikaane minevikku ja kukkuda samasse auku teist korda.

Uued jahimaad jahimaadeks, aga mida ma siis õige jahin?

Ei tahaks teha elu asjatult raskeks ja pugeda keerutades nahast välja, et selgitada endale ja teistele, mida ma siis tegelikult ootan ülikoolilt, erialalt, õppejõult, mõnelt kursuselt (k.a kommunikatsiooni ja ühiskonna kursuselt), endalt jne.

Mulle on jäänud mulje, et ootamine pole kuigi tänuväärne tegevus, kui sa just ei oota mõnes järjekorras ja ka siis ei pruugi sa saada seda, mida OOTAD.

Mina tahan osata esitada õigeid küsimusi ja ma tahan osata seada õigeid rõhuasetusi.

Tõenäoliselt mõtles nii mõnigi neljapäevases loengus, et blogi kirjutamine on ”köki-möki”, aga võta näpust, mitte alati pole idee ja teostus ühtemoodi lihtsad tulema. Sama loogika alla liigitaks ka küsimuste ja rõhkude nn. probleemi.Lihtne- me esitame küsimuse ja saame vastuse, paremal juhul küsime veel mõne ja saame uue vastuse ja kõik. See on kõik. Võib olla seedime veidi ja siis lähme uuele ringile.

Vastused on turvalised, aga salakavalad, kui küsimus oli juba eelnevalt katki või läbimõtlemata.

Vastustega saab manipuleerida ja luua olematut absoluutset tõde, sest õige rõhuasetus vastamisel loob kauni illusiooni veenvusest ja õigsusest ning see omakorda n-ö. annab vastusele eelnevalt mainitud turvalisuse, millesse vastuvõtja end teadmatult mähib.

Pean tunnistama, et ei tea, mida oma ootan konkreetselt kommunikatsiooni ja ühiskonna kursuselt, sest mul puudub pädevus õigete ja valede asjade selekteerimiseks antud valdkonnas. Puudub hüppelaud, et võtta kätte ja kirjutada, mida ma eeldan saada kursuselt, sest olemasoleva teadmistekübekesega kommunikatsiooni valdkonnas, seaks ma ootustega vaid piire ja tõenäoliselt oleksin info vastuvõtmisel valiv, otsides vastuseid vaid eelnevalt läbimõeldud küsimustele.

Minu eesmärk seega pole otsida niivõrd vastuseid KOK6045 ainelt, kui õppida  aine sisu läbi küsima küsimusi, millele ma enne/praegu poleks tõenäoliselt tulnud, aga selleks on mul ongi vaja hüppelauda, ei rohkema ega vähema näol, kui ma üldse ammutada suudan.

Ka Knopka vajab hüppelauda. Kui kõht on täis ja und ei ole, kui perenaine tiksub blogis ja peremees on ära, siis vajab ka kassipoeg hüppelauda. Näiteks, oma kõliseva palli näol, mida ta ise ei oska kunagi näha (kuigi see on tal alati kuskil vahetus läheduses), aga kui viskan selle palli ette, on kindel, et edasi oskab ta teha õigeid liigutusi, et sisustada oma aega järgmise unepausini kassitita jaoks millegi väga asjalikuga, sest pall tahab jahtimist.

…kus ma pooleli jäingi..

… aa, nii, Holaaa!

Kõigepealt teeme tutvust!

Minu nimi on Maria Šnaper. Olen sündinud, elanud ja olenud Tallinnas peaaegu 22 aastat. Kasvanud vene peres, käinud eesti lasteaias ja tagatipuks lõpetanud saksa keele kallakuga keskkooli. Tänuväärt stardikapital.

Peale keskkooli lõppu seisin nii nagu paljud abituriendid valikute ees, mida õppida ja kus seda ”midat” õppida. Ometi hakkasid ju keeled hästi külge, teisalt kirglikult suhtudes kujutava kunsti loomisesse oli ka see valdkond mulle armas ning samas oli hoomamatu himu tungida otse kultuuri(de) teoreetilise maailma üdisse (sest see sidus tegelikult kõike, mis mulle meeldis). Nii siis avanes minu ees Tallinna ülikooli uks kultuuriteaduskonda, kus ma veetsin oma õnnelikud 2 aastat kuni avastasin enda jaoks suhtekorralduse.

Naljakas küll, et kultuuriteadusest sai tehtud hüpe suhtekorraldusesse, aga mida siin imestada, kas mitte silmaringi laienemine ei vii uuele tasandile? Minu jaoks seisnes suhtekorralduse õppima minemises mu pisike samm edasi.

Natuke knopkalikku tausta ka. Nimelt 2 nädalat tagasi sain pisikese halli kassiplika, kes sai nimeks Knopka. Meie Knopotška on vaid kolme kuune ja iga päev on tal vähemalt üks uus avastus.

Uue blogi loomisprotsessi käigus, avastas Knopka klaviatuuri ja üldse arvutiga flirtimisvõimaluse. Kass sõna otseses mõttes pressis ennast minu toimetustesse ja ma ei saa seda paraku pahaks panna. Siin me nüüd olemegi- mina, kes õpib teist kuud suhtekorraldust ja avastab enda jaoks maailma taas ehk natuke uuesmast küljest, ja Knopka, kes sarnaselt minule tunneb juba kolm kuud järjest enam huvi kõige toimuva vastu.

Ärge siis mõistke vääralt, tegu pole kassimamma blogiga, aga nii mõnegi oma postituse (avastuse) lõpus püüan ühe lausega mainida ka Knopka värske avastuse, sest mõnikord ka kõige absurdselt ilmselgemad nähtused paistavad teise rakursi alt kõige suuremate avastustena, isegi kui neid avastusi teeb kass.

Kommunikatsoon jääb ikkagi kommunikatsiooniks.

13100070 (2)

Konstruktiivsemate postitusteni,

M.